Puhkus, Auto ja uuesti tööle

Nii.. Tere taas kallid blogilugejad. Pole mõnda aega kirjutanud, seega alustame algusest.

Seisud siis sellised: Eelmisel neljapäeval lõppes viinamarja istanduses töö, nädal enne kui lubati aga ega see meelt kurvaks ei teinud. Ausaltõeldes oli juba vägagi siiber sellest istandusest ning oligi aeg millegi uuega tegeleda. Mõned päevad veel metsas elatud, hakkasime tagasi Perthi suunal liikuma. Auto jätsime Dunsbroughsse puuvarju peitu ning suveniiriks sai kaasa võetud kaks numbrimärki. Loodame, et see oli ka viimane kokkupuude selle autoga.

Otsaga Perthis, külastasime oma vana head päkerit, kuhu ennast ka sisse sättisime. Sai siis nädalakese rahulikult puhatud. Päkeris oli seltskond kirju - toas elasime sakslastega, esindatud olid veel prantslased, rootslased, austerlased,narkomaanid, hiinlased, jaapanlased. Uskumatu, aga kokku sai seal kuus ööd viibitud. Üldiselt peale puhkamise tegelesime ka uue auto otsinguga ja samas sai ka uut tööd vaadatud. Autole sai järgi mindud Laupäeval - isendiks Ford falcon, 4 liitrine mootor, universaalkerega monstrum. Natuke hooldamata, kuid üsna korralik. Hinnaks 1000 dollarit.



Töö leidsime täiesti juhuslikult AussiJobsist (tööbyroo, kes otsib reisijatele tööd) sisse astudes. Idee poolest oli see töö mõeldud teistele eestlastele, kuid kuna nad just sel päeval ja sel kellaajal näole ei andnud saime töö endale. Töö asub umbes 200 km Perthist põhjas. Tööks on kastmisvoolikute paigaldamine põldudele. Põlde pidi contractoril erinevaid olema viinamarjadest kartuliteni, loodame, et seekordne töö tuleb huvitavam! Elukohaks saab mõneks ajaks backer, mis on tööandja poolt organiseeritud.

Kuidas seal elu käib kuuleb peatselt!

Cheers!

Seiklused Lääne-Austraalias..

Nii.. järjekordne töönädal on selleks korraks jällegi ümber. Läks nii ja naa.. Tööst niipalju, et jube emotsioonituks on töö muutunud. Ainus faktor mis tööd vähegi huvitavamaks teeb on üpriski lahe seltskond. Kuid jah.. arvatavasti kaks nädalat veel ning siis plaan tagasi Perthi suunduda ja Fremantles korter otsida. Aga see on tulevik...

Eelmisel nädalalõpul, teel Dunsbroughst Perthi, väsis õlipuuduse tõttu auto kolmas silinder. Õnneks kõigest 15 km Busseltonist eemal. Sõita veel sai, kuid kõva klõbn oli mootoris. Keerasime otsa Busseltoni töökoja poole, kust lubati veel auto elueaks mõnda päeva kuni kuud - oleneb kuidas me teda kohtleme. Seega sai sõidetud veel pea nädal kuniks neljapäeva hommikul tööle sõites auto lõpuks otsad andis. Mõni minut hiljem helistas ülemus ning teatas, et tööpäev jääb vihmasaju tõttu üldse ära. Suur lõõk see ei olnud, kuna teadsime, et varem või hiljem ta otsad annab. Lükkasime siis auto rahulikult parklasse kus ta ka tänaseni puhkab.

Kuna tööpäev jäi ära, seadsime sammud linna. Dunsborough on väike rannikuäärne linn Lääne Austraalias. 250 km Perthist lõunas. Üldiselt on tegu nö rikaste rajooniga kuna maa hind on väga kõrge. Linn on väga populaarne turistide seas, 1999 aastal valiti Dunsborough Lääne - Austraalia parimaks turistimagnetiks. Linnas elab kõigest 3300 inimest.

Külastasime mõningaid cafesid ning lõpuks peatusime bubis. Korralik koht - palju inimesi, kel piletid näpus ning näod telerist jooksva koerte võiduajamisele suunatud. Pokkerilauad, kus õhtul ka ühe Australian Poker League poolt korraldatud turniiril kaasa tegime. Seega venis see õhtu päris pikaks, kuid lõbus oli. Silma on hakanud ka ebanormaalselt suured trahvid - näiteks invakohale parkimise eest on võimalik saada 5000 dollarit (50k EEK-i), selgeks tehti ka see, et lahtise õllepudeliga tänaval ringi jalutamine läheb maksma vähemalt 250 daala(2500EEK-i).

Nüüdsest ronisime kaheks nädalaks telki, mis asub 30 min jalutuskäigu kaugusel töökohast. Hommikuti askeldades oleme kohanud känguruid ja muid elukaid, nii et elu läheb aina huvitavamaks.

Ok, hetkel kõik
U're up to date!

Farmielu, päike ja lõputud viinamarjapõllud

nonii.. tere jälle.

Kõrvetav päike, lõputud viinamarjapõllud, unistus külmast õllest. Peale tööd korralik füüsiline väsimus - see on meie elu hetkel päevast päeva.

Rutiini ei ole, iga päev tutvume uute inimestega, õpime üksteist paremini tundma viinamarjaistandustes tööd rügades - iga päev on suur seiklus. Hommikul on äratus kell 6, hommikusöök söödud hakkame farmi sõitma. Tööpäev algab kella seitsmest.

Esimesel päeval anti kätte 110 dollari väärtuses tehnikat - turvavest, kaitseprillid, lõiketangid, vöökott ning kindad. Tööd võib teha ainult täisvarustuses kuna siin farmis on kord kindel.

Kokku on meid põllul 11. Iga päev jõlgub meiega "supervisor", kes kontrollib, õpetab ja parandab meie tehtud tööd. Töö iseenesest on vägagi lihtne, võib õelda, et liigagi lihtne. Jalutame ühe taime juurest teise ning lõikame üleliikseid võsusid maha. Kuna palju peab kükitama ning jälle püsti tõusma olid esimesed päevad jalgadele vägagi väsitavad. Tööpõllul on kolmest rahvusest töölisi - eestlased, austraalased ja uusmeremaalased.

Pöösastevahel töötades oleme nii mõningaid elukaid kohanud, neist suurim oli lehtede all peitev umbes 30 cm sisalik. Üldiselt karta pole midagi kui ise kedagi surkima ei lähe...

Peale 10 läheb juba päris palavaks, teisipäeva keskpäeval jõudis termomeeter 35 kuumakraadini. Ei taha mõeldagi mis saab kuu pärast. Samas on ilm muutlik, mõned päevad on pilvised olnud ning reedel lõi isegi äikest.

Selleks korraks kõik, nüüd sõidame Perthi poole asju ajama.. lugemiseni!